Mis on loovus ja kes see looja siis õieti on? Ja mida ta loob?
Kogu maailmas vajatakse üha enam loovaid, iseseisvalt mõtlevaid isiksusi:
hariduse edendamise kavadesse lülitatakse ikka sagedamini spetsiaalseid
loovuse arendamise programme. Siinkohal kerkib üles üsna mitu küsimust:
Esiteks - kas loovust on võimalik arendada (õpetada)? Paljud uuringud
näitavad, et on. Teiseks - kuidas loovust arendada? Kas loovust soodustava
kriitikavaba õhkkonna loomisega, spetsiaalsete loovust arendavate
harjutustike najal jne.? Kolmandaks - miks meie senine hariduskorraldus
ei ole soodustanud loovust ja kas on võimalik selline haridusprogramm,
mille puhul kõik, kes süsteemi läbivad, oleksid võimalikult loovad?
Kui senine hariduskorraldus ei soodustanud loovust, miks siis loojaid
ikkagi leidus?
Sajatavad kaasmaalased
Paigutame oma küsimuse n.-ö. Prokrustese sängi ja vaatleme
loojat ja loomise olemust loomismüütide kaudu.
Väidetavasti ei ole inimese olemus viimase aastasaja (tuhande
) jooksul oluliselt muutunud. Selle kinnituseks katkend 1878. Aastal
üleskirjutatud rahvalaulutekstist, mis on pärit Viru-Jaagupist.
Laulaksin- minu laidetakse,
sõneleksin- sõimatakse,
vaideleksin- vannutakse,
Kardan laulust laidetama,
Sõnast sõimu tõstetama.
Parem hakkan haugutama,
Salla saksu sajatama.
Laulus väljendab autor-looja oma nördimust ja suutmatust
vastu hakata teda ümbritsevate kaasmaalaste (eestlaste ) negatiivsele
hoiakule tema eneseavalduse - loomisakti suhtes. Sel ajal kui laul
üles kirjutati., oli Eestis juba arenenud koolivõrk, koolikohustus,
oli ärkamisaeg, eestlased kui rahvus olid end teadvustanud. Ometi
tunnetas looja survet ja otsustas, et laulmise asemel hakkab ta parem
haugutama, saksu sajatama. See järelikult ei olnud taunitav tegevus.
Kritiseerimine- haugutamine ja sajatamine oli igati aktsepteeritav,
võib-olla isegi soovitav või misktpidi kasulik tegevus,
laulmine (loomine), vaidlemine aga mitte.
Loojad on mässajad
Looja paljastab luues kollektiivi alateadvust. See tähendab,
et ta seisab valitseva ( juba olemasoleva) kultuuri vastu, eraldub
sellest. Kollektiiv aga kasvatab oma liikmeid, õpetab täitma
ja arvestama valitsevaid norme, s.o. õpetab teda ühiskonnas
edukalt toime tulema. Mida teeb aga looja - ei pea normidest kinni,
loob uued normid ja vormid, sülitab kasvatusele. Ja nii halvasti
ei käitu mitte ainult kirjanikud-skandalistid ning kunstnikud:.
Ka teised n.ö. loovtöö tegijad on silma paistnud oma
kasvatamatusega ja suutmatusega asju korralikult ära õppida
(s.t. kohastuda). Väites vastupidist kinnitatud normidele, on
nad riskinud kui mitte just elu, siis igatahes üleüldise
mõistmatuse ja halvakspanuga kindlasti. Väited, et maakera
on ümmargune või et Maa tiirleb ümber Päikese,
ületasid kaasaegsete jaoks igasuguse mõistlikkuse piirid.
Võimalik, et looja n.-ö. Ebaviisakas käitumine on
seletatav loomise kui tegevuse eripäraga; tegevusala tingib vastava
käitumise. Oma tegevuses tunnetab looja oma suutmatust end väljendada,
ebakindlust jms., mis leiab siis väljenduse agressiivsuses, ebaviisakustes.
Kui looja ei suuda ennast vabastada normidest, siis ta hakkab haugutama,
saksu sajatama, meie oludes.
Kusagile jääb loodu alles
Kuidas võiks määratleda loovust, ilma et püüaks
teda dogmaatiliselt defineerida ? võib-olla sobiks selleks
katkend Jaan Kaplinski kommentaarist Kaljo Põllu pildiseeria
"Kalivägi" 13. pildile, pealkirjaga " Järva"
: kõik on kunagi olnud tuli, kõik on tulest läbi
käinud. Alguses oli tuli. Tuli on vormita; kui ilmub vorm, kaob
tuli. Aga kõik ei hangu, ei jahtu päriselt. Kusagile jääb
tuli alles, mõni asi ei saa lõplikku vormi.
Mis on siiski loojas erilist, mille poolest ta erineb mitteloojast?
Alljärgnevalt vaatleme müütides tegutsevaid loojaid-jumalaid
ja nende peamisi iseloomujooni. Eesmärgiks pole looja-inimese
võrdlemine looja-jumalaga, et tõestada inimese jumalikkust.
Kuigi seda ka ei välistata. Inimene lõi müüdid,
müüdid omakorda mõjutavad inimesi.
Müütides ei räägita iialgi jumalate-loojate väljaütlemata
mõtetest ja tunnetest. Kõik väljendub nende tegudes.
Või nagu piibli Paulus on öelnud: nähtamatu peab
saama mõistetavaks nähtava kaudu.
Jumal, Võrukael, Odin jt.
Piibli Jumal tegutses maailma luues katse-eksituse meetosil: lõi,
nägi, et tulemus oli hea, jätkas loomist. Ta ei hoolinud
suurt plaanipärasusest.
Indiaani Winnebago hõimu müüdis looja Võrukael
loob ja hävitab, petab ja saab petetud, tal pole sotsiaalsed
norme ega moraali, ta on anarhist.
Jumal Odin "Vanem Eddast" ühendab endas deemonlikkuse
neurootilise enesepiiramisega. Salatarkuste teadasaamise nimel poob
ta end isegi üles. Odin esineb tihti valenime all ja moondatud
kujul. Temas on ühendatud kurjus ja tarkus. Tema saatjateks on
kaarnad Mõte ja Mälu. Tema enda nimi tähendab vaim,
ekstaas, joobumus.
Mütoloogilisi loojaid-jumalaid iseloomustab see, et nad on oma
tegevuses vabad. Nad ei vastuta loodu eest, nad ainult loovad, olles
mõjutatud vaid saatusest. Loomine on nende jaoks loomulik olek
- eluviis. Kas ei peaks see inimesegi puhul nii olema? jumalad-loojad
ei saa loomise eest ei kiituse ega karistuse osaliseks. Nad ei ole
kasvatuse objektid. Äkki on nad siis subjektid?
Loodu elab oma elu
Tõesti, Piibli Jumal püüdis saavutada kontrolli loodu
üle. Ta lõi maailma, see väljus tema kontrolli alt,
karistuseks saatis Jumal veeuputuse ja hiljem oma poja Kristuse inimst
lunastama, kuid asjata. Loodu oli alustanud oma elu. Jumal lõi
inimese oma näo järgi. Jumal ei suutnud valitseda loodut,
teda kasvatada ja õpetada, niiet ta oleks selline, nagu Jumal
teda näha soovis. Kas inimene suudab kasvatada oma lapsi selliseks,
nagu ta tahab, kui Jumal seda ei suutnud?
Ka Jumal Odin tegeles kasvatusega. Tema soovitused inimestele, kui
ta neile elutarkust õpetas, kõlasid: pettusele vasta
pettusega, naisi meelita kingitustega, kedagi ei tohi usaldada.
Jumalaid endid ei kasvatatud, ning kui nad püüdsid kasvatada
teisi, ei võtnud need teised ometi õppust. Looja tegeleb
edukalt loomisega, katsed koolkonda rajada põrkuvad aga takistustele.
Koolkonda kas ei teki või jaguneb see väikesteks üksteist
satanismis ja õpetuse väärtõlgendamises süüdistavateks
erakondadeks.
Ühel puhul võib oletada, st sarnast ebaõnne põhjustavad
looja varju - pimedusevürsti Saatana kurikavalad sepitsused (õuna
andmine Eevale), teisel puhul, looja ja tema varju ühesuse puhul,
looja enese vastuoluline ning mitut moodi tõlgendatav õpetus.
Las ta kasvab
Eesti keele kasutajal on võimalik k a s v a t a d a kõike,
alates taimedest-loomadest ja inimesega lõpetades, ning see
tähendab objekti soovitud suunas mõjutamist. Samas on
eesti keeles ka ütlemine las ta kasvab, s.t. taime puhul jäta
ta alles, jäta ta ellu, inimese puhul jäta ta rahule, ära
teda sega, lase tal endal otsustada, s.t. ära teda kasvata.
Tahtmatult kerkib pähe ketserlik mõte - kas mingisugune
eesmärgipärane mõjutamine on üldse vajalik,
kui vajame sõltumatuid, vastuolulisi ja ometi terviklikke isiksusi.
Teisalt - on vaja olla kultuuri pühendatud, et seda vähemalt
nautidagi!
Uute nähtuste kultuuri toojaid on alati olnud vähem kui
selle nautijaid. Kuidas pühendada objekte kultuuri nii, et säiliks
(areneks) nende loomingulisus ? See on ja jääb haridussüsteemi
lahendamata probleemiks niikaua, kuni see süsteem eksisteerib.
Kui poleks seda probleemi, poleks ilmselt süsteemigi vaja. Süsteem
säilib tänu oma ebatäiuslikkusele.
Ester Väljaots,
Horisont 1996  |
