Training Of A Staff Of Institutions For Mentally Disabled People.
Creative way of taking the anamnesis; healing process
Mõtteid ühte head ja kasulikku raamatut lugedes
HIV-nakkus, meie igapäevane konkurent ideaalse partneri otsinguil?
Stress ja kehtestav käitumine
Questions and opinions of young Estonian men about sexual health and sexuality.
Sexuality-related vocabulary
Supervisioonist
Armastus ja seksuaalsus
Neutraalsus
Loojast ja loomisest läbi mütoloogia
Mis on loovus ja kes see looja siis õieti on? Ja mida ta loob?
Kogu maailmas vajatakse üha enam loovaid, iseseisvalt mõtlevaid isiksusi: hariduse edendamise kavadesse lülitatakse ikka sagedamini spetsiaalseid loovuse arendamise programme. Siinkohal kerkib üles üsna mitu küsimust: Esiteks - kas loovust on võimalik arendada (õpetada)? Paljud uuringud näitavad, et on. Teiseks - kuidas loovust arendada? Kas loovust soodustava kriitikavaba õhkkonna loomisega, spetsiaalsete loovust arendavate harjutustike najal jne.? Kolmandaks - miks meie senine hariduskorraldus ei ole soodustanud loovust ja kas on võimalik selline haridusprogramm, mille puhul kõik, kes süsteemi läbivad, oleksid võimalikult loovad? Kui senine hariduskorraldus ei soodustanud loovust, miks siis loojaid ikkagi leidus?

Sajatavad kaasmaalased
Paigutame oma küsimuse n.-ö. Prokrustese sängi ja vaatleme loojat ja loomise olemust loomismüütide kaudu.
Väidetavasti ei ole inimese olemus viimase aastasaja (tuhande ) jooksul oluliselt muutunud. Selle kinnituseks katkend 1878. Aastal üleskirjutatud rahvalaulutekstist, mis on pärit Viru-Jaagupist.

Laulaksin- minu laidetakse,
sõneleksin- sõimatakse,
vaideleksin- vannutakse,
Kardan laulust laidetama,
Sõnast sõimu tõstetama.
Parem hakkan haugutama,
Salla saksu sajatama.


Laulus väljendab autor-looja oma nördimust ja suutmatust vastu hakata teda ümbritsevate kaasmaalaste (eestlaste ) negatiivsele hoiakule tema eneseavalduse - loomisakti suhtes. Sel ajal kui laul üles kirjutati., oli Eestis juba arenenud koolivõrk, koolikohustus, oli ärkamisaeg, eestlased kui rahvus olid end teadvustanud. Ometi tunnetas looja survet ja otsustas, et laulmise asemel hakkab ta parem haugutama, saksu sajatama. See järelikult ei olnud taunitav tegevus. Kritiseerimine- haugutamine ja sajatamine oli igati aktsepteeritav, võib-olla isegi soovitav või misktpidi kasulik tegevus, laulmine (loomine), vaidlemine aga mitte.

Loojad on mässajad
Looja paljastab luues kollektiivi alateadvust. See tähendab, et ta seisab valitseva ( juba olemasoleva) kultuuri vastu, eraldub sellest. Kollektiiv aga kasvatab oma liikmeid, õpetab täitma ja arvestama valitsevaid norme, s.o. õpetab teda ühiskonnas edukalt toime tulema. Mida teeb aga looja - ei pea normidest kinni, loob uued normid ja vormid, sülitab kasvatusele. Ja nii halvasti ei käitu mitte ainult kirjanikud-skandalistid ning kunstnikud:. Ka teised n.ö. loovtöö tegijad on silma paistnud oma kasvatamatusega ja suutmatusega asju korralikult ära õppida (s.t. kohastuda). Väites vastupidist kinnitatud normidele, on nad riskinud kui mitte just elu, siis igatahes üleüldise mõistmatuse ja halvakspanuga kindlasti. Väited, et maakera on ümmargune või et Maa tiirleb ümber Päikese, ületasid kaasaegsete jaoks igasuguse mõistlikkuse piirid. Võimalik, et looja n.-ö. Ebaviisakas käitumine on seletatav loomise kui tegevuse eripäraga; tegevusala tingib vastava käitumise. Oma tegevuses tunnetab looja oma suutmatust end väljendada, ebakindlust jms., mis leiab siis väljenduse agressiivsuses, ebaviisakustes. Kui looja ei suuda ennast vabastada normidest, siis ta hakkab haugutama, saksu sajatama, meie oludes.

Kusagile jääb loodu alles
Kuidas võiks määratleda loovust, ilma et püüaks teda dogmaatiliselt defineerida ? võib-olla sobiks selleks katkend Jaan Kaplinski kommentaarist Kaljo Põllu pildiseeria "Kalivägi" 13. pildile, pealkirjaga " Järva" : kõik on kunagi olnud tuli, kõik on tulest läbi käinud. Alguses oli tuli. Tuli on vormita; kui ilmub vorm, kaob tuli. Aga kõik ei hangu, ei jahtu päriselt. Kusagile jääb tuli alles, mõni asi ei saa lõplikku vormi.
Mis on siiski loojas erilist, mille poolest ta erineb mitteloojast? Alljärgnevalt vaatleme müütides tegutsevaid loojaid-jumalaid ja nende peamisi iseloomujooni. Eesmärgiks pole looja-inimese võrdlemine looja-jumalaga, et tõestada inimese jumalikkust. Kuigi seda ka ei välistata. Inimene lõi müüdid, müüdid omakorda mõjutavad inimesi.
Müütides ei räägita iialgi jumalate-loojate väljaütlemata mõtetest ja tunnetest. Kõik väljendub nende tegudes. Või nagu piibli Paulus on öelnud: nähtamatu peab saama mõistetavaks nähtava kaudu.

Jumal, Võrukael, Odin jt.
Piibli Jumal tegutses maailma luues katse-eksituse meetosil: lõi, nägi, et tulemus oli hea, jätkas loomist. Ta ei hoolinud suurt plaanipärasusest.
Indiaani Winnebago hõimu müüdis looja Võrukael loob ja hävitab, petab ja saab petetud, tal pole sotsiaalsed norme ega moraali, ta on anarhist.
Jumal Odin "Vanem Eddast" ühendab endas deemonlikkuse neurootilise enesepiiramisega. Salatarkuste teadasaamise nimel poob ta end isegi üles. Odin esineb tihti valenime all ja moondatud kujul. Temas on ühendatud kurjus ja tarkus. Tema saatjateks on kaarnad Mõte ja Mälu. Tema enda nimi tähendab vaim, ekstaas, joobumus.
Mütoloogilisi loojaid-jumalaid iseloomustab see, et nad on oma tegevuses vabad. Nad ei vastuta loodu eest, nad ainult loovad, olles mõjutatud vaid saatusest. Loomine on nende jaoks loomulik olek - eluviis. Kas ei peaks see inimesegi puhul nii olema? jumalad-loojad ei saa loomise eest ei kiituse ega karistuse osaliseks. Nad ei ole kasvatuse objektid. Äkki on nad siis subjektid?

Loodu elab oma elu
Tõesti, Piibli Jumal püüdis saavutada kontrolli loodu üle. Ta lõi maailma, see väljus tema kontrolli alt, karistuseks saatis Jumal veeuputuse ja hiljem oma poja Kristuse inimst lunastama, kuid asjata. Loodu oli alustanud oma elu. Jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumal ei suutnud valitseda loodut, teda kasvatada ja õpetada, niiet ta oleks selline, nagu Jumal teda näha soovis. Kas inimene suudab kasvatada oma lapsi selliseks, nagu ta tahab, kui Jumal seda ei suutnud?
Ka Jumal Odin tegeles kasvatusega. Tema soovitused inimestele, kui ta neile elutarkust õpetas, kõlasid: pettusele vasta pettusega, naisi meelita kingitustega, kedagi ei tohi usaldada.
Jumalaid endid ei kasvatatud, ning kui nad püüdsid kasvatada teisi, ei võtnud need teised ometi õppust. Looja tegeleb edukalt loomisega, katsed koolkonda rajada põrkuvad aga takistustele.
Koolkonda kas ei teki või jaguneb see väikesteks üksteist satanismis ja õpetuse väärtõlgendamises süüdistavateks erakondadeks.
Ühel puhul võib oletada, st sarnast ebaõnne põhjustavad looja varju - pimedusevürsti Saatana kurikavalad sepitsused (õuna andmine Eevale), teisel puhul, looja ja tema varju ühesuse puhul, looja enese vastuoluline ning mitut moodi tõlgendatav õpetus.

Las ta kasvab
Eesti keele kasutajal on võimalik k a s v a t a d a kõike, alates taimedest-loomadest ja inimesega lõpetades, ning see tähendab objekti soovitud suunas mõjutamist. Samas on eesti keeles ka ütlemine las ta kasvab, s.t. taime puhul jäta ta alles, jäta ta ellu, inimese puhul jäta ta rahule, ära teda sega, lase tal endal otsustada, s.t. ära teda kasvata.
Tahtmatult kerkib pähe ketserlik mõte - kas mingisugune eesmärgipärane mõjutamine on üldse vajalik, kui vajame sõltumatuid, vastuolulisi ja ometi terviklikke isiksusi. Teisalt - on vaja olla kultuuri pühendatud, et seda vähemalt nautidagi!
Uute nähtuste kultuuri toojaid on alati olnud vähem kui selle nautijaid. Kuidas pühendada objekte kultuuri nii, et säiliks (areneks) nende loomingulisus ? See on ja jääb haridussüsteemi lahendamata probleemiks niikaua, kuni see süsteem eksisteerib. Kui poleks seda probleemi, poleks ilmselt süsteemigi vaja. Süsteem säilib tänu oma ebatäiuslikkusele.


Ester Väljaots,
Horisont 1996